Uinunud Tartu Toomkirik on ärganud, ta südamerütm kiireneb ja ahmib õhku enda kivistesse kopsudesse. Tellised punguvad kummaliselt siit ja sealt. Kahestunud sambad hakkavad liigutama ning ei taha enam üldse paigal püsida, rabelevad rahutult. Lõpuks ometi saavad nad peale pikka õudusunenägu end ringutada ja leiavad uue mugava asendi. Varemed kasvavad õhtuvalguses karva, mis on kaitseks öökülma eest. Loomkirik mõnuleb kuuvalguses, aga päeva saabudes heidab karva pealt ja suigub uuesti sügavasse unne.
