"Ava"
"Avardumine"
“Ava” ja “Eneseloomine”
„Augunäppijad“ on näitus, mis kutsub vaataja hõõguvhämarasse ja ahtasse ruumi, milles rullub lahti noore kunstniku Saskia Epu kergelt ebaõdus ja müstiline maailm. Läbi kummaliste arhetüüpsete olendite ja isikliku sümbolite keele uurib Saskia oma maaliloomingus inimeseks olemist ja kasvamist ning selle allhoovuseid, nagu lapsepõlvemälestused, alateadlikud hirmud, seksuaalsus, lähedusevajadus ja avastamistung.
Saskia maalide kandvaks motiiviks on anonüümsed inimese baasvormi tähistavad olevused, kelle ettevaatlik, ent uudishimulik olemus peegeldab kunstniku enda otsinguid ning sisekaemusi. Helendavate monokroomsete vormide ja ümbritseva sügavmusta kontrast loob mulje, nagu hõljuksid need kummalised sültjad humanoidid avakosmoses või süvavetes, kuhu päevavalgus ei ulatu, kus aeg ei liigu. Katkematu ja siugja piirjoone ning lainetavate voltidega näotud subjektid on maalidel kord kohmetunult kontakti otsimas, kord meditatiivselt kookonisse tõmbumas, kord lapselikus avastamistuhinas oma hirmudega silmitsi seismas ning siis jälle pead liiva alla peitmas. Saskia Epu teosed lähtuvad küll eelkõige tema emotsionaalsest mälust ja tunnetuslikust omailmast, kuid ometi mõjuvad need universaalselt.
Kuigi näitusel eksponeeritud kompositsioonid kätkevad endas sügavalt isiklikke ja tundeküllaseid kihistusi, leidub neis ka sooja huumorit ning õrna irooniat, mis paistab eriti silma näitusele nime andnud maalis, kus kohmetu ja stoiline figuurigrupp keskendunult enda ees olevat auku näpib.
Auk, kui inimese transtsendentseid rännakuid sümboliseeriv motiiv, kordub teistelgi Saskia maalidel, viidates korraga nii pidevas muutumises olevale inimihule kui millelegi, mis asub teisel pool füüsilist barjääri. Ka näituse ruumilahenduses on garaažiboksi kahte tasapinda ära kasutades loodud sümboolne avaus, mida näivad peale kummituslike inimolevuste valvavat veel teisedki isiklikest märkidest laetud veidrad olendid, nagu maias neoonkrokodill või traagiline nõrkenud luik. Hõõguv teispoolsus nii kütkestab kui ka hirmutab. Auk mõjub kui katkestus tuttavas ja turvalises keskkonnas, pannes kohalviibijad küsima: mis asub teisel pool? Tundmatud avaused meelitavad olendeid turvalisest emaüsast lahkuma, taassündima ja edasi liikuma, leppides teekonnal ka iseenda füüsiliste ja hingeliste aukudega. Leonard Coheni laulusõnu parafraseerides võiks öelda, et kõiges on küll augud, kuid sealt kaudu paistab sisse ka valgus.
Kas olla ettevaatlik või sirutada näpp, välja piiluda, lõpuks ehk läbigi pugeda? Olles põhjaliku arhitektuuritaustaga kunstnik, on ka Saskia läbi pugenud oma eriala piiridest ja väljunud tuttavast keskkonnast, et tuua vaatajateni avameelne sissevaade ennast avastava maalikunstniku mitmetasandilisse loomeprotsessi.
"Kehamahl"
"Ristluu" ja "Lahkuluu"
"Lind"
"Augunäppijad"
"Ärevik"
"Sula"
"Hole fiddlers" is an exhibition that invites the viewer into a cramped space filled with a dim glow, in which the eerie and mystical world of the young artist Saskia Epp is exposed. Through the language of strange archetypal creatures and distinctive symbols, Saskia explores in her paintings the concept of existing and growing as a person and its undercurrents, such as childhood memories, unconscious fears, sexuality, the need for intimacy and the urge to discover.
The primary subject of Saskia's uncanny paintings are anonymous entities that represent the human form, whose cautious but curious nature reflects the artist's own introspective quests. The contrast between the incandescent monochrome figures and their pitch-black surroundings leaves the impression that these peculiar viscous humanoids are floating in cosmos or the deep sea, where the sun does not reach and time stands still. The faceless subjects with continuous and serpentine forms are sometimes awkwardly looking for contact and at other times meditatively retreating into a cocoon. They could be facing their fears in a childish discovery frenzy or bury their heads in the sand. Even though Saskia's works are primarily based on her affective memory and her own sense of the world, they seem universal.
Although the compositions exhibited contain layers that are deeply personal, they also express warm humor and gentle irony, which looking around the exhibition, is most evident in the eponymous painting, where a gawky and stoic circle of figures is fiddling a hole.
The hole, as a motif symbolizing the transcendental journeys of man, is repeated in other paintings by Saskia, simultaneously referring to the constantly changing human body as well as to something that lies on the other side of the physical barrier. In the exhibition's spatial arrangement, a symbolic opening is created by using both levels of the garage box, which, in addition to the ghostly manlike characters, seems to be guarded by other strange creatures bearing particular symbols, such as a gluttonous neon crocodile and a tragically weakened swan. The luminous otherworld both fascinates and frightens. The hole acts as a disruption in the familiar and safe environment, making those present ask: what is on the other side? Unfamiliar openings entice beings to leave the safe womb, to be reborn and to move forward, coming to terms with their own physical and spiritual holes along the way. So, paraphrasing the words of Leonard Cohen, one could say "There's a hole in everything, but that's how the light gets in".
Should one be careful or reach out a finger? Have a peek, finally crawl through? As an artist with a background in architecture, Saskia has also transcended the confines of her profession and abandoned familiar surroundings to bring viewers a candid insight into the multifaceted creative process of a self-discovering painter.
"Pirnikorjaja" ja "Pirnimatja"
